“Error for music” in Viljandi, Tallinn, Tartu and Prague! Review.

TÜ VKA visuaalteholoogia eriala 2015. aasta kevadsemestri kursus “tehnilise teatri meistriklass” realiseerus 40 minutilise performance´ina. Kursuse sisukirjeldus on loetav siinsamas blogis pisut eespool.

Etendused toimusid Viljandis ning festivali Kultuuridessant raames Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval ja Tartu Uues Teatris.

20. juunil realiseerus kogu protsessi peamine eesmärk – esinemine Praha Kvadriennaalil (PQ 2015)

Error for music´u sotsiaalkultuuriline eesmärk oli tutvustada laiemale avalikkusele Eesti tehnoloogilise teatri fenomeni. Publikule jagatud kavalehtedele oli trükitud:

Error for music is a performance of technological theatre in its pure style. Technological theatre defines relationships between machine, human body and surrounding enviroment from technocentristic point of view. This point of view consists:

  1. Resignation of antropocentristic attitude in communication with technology.
  2. Treating machine as a subject not as an object.
  3. Syncronization of dramaturgical development with inner rhytms of machine.

Main question is: „How will devices on the stage and elsewhere around us start to act if we will not apply any dramaturgical pressure on them?“

Fixed functions have been attached to most of technological devices used in everyday life. Operations with any other (non-purposed) functions will automatically create platform for error-occurance. This can be easiest way to enter into the space of error, where we will be left behind by support of industrial engineering and mathematically calculated guarantee. We must create new way of communication with technology, assigning dominating role to error. „Error fo Music“ is not dealing so much with technical errors, but mostly with error constructed inside of spectator´s head while sensing a shift between expectations and reality.

It sounds good!

IMG_8675

And some sincere feedback from the audience:

“Obsession” by Erik Alalooga

10.juunil 2015 esietendus Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval Erik Alalooga tehnoetendus Obsession.

„Obsession“ on tehnoloogilise teatri stiilipuhas sooritus. Objektina sündinud masin asetatakse subjektiseisusesse. Tahtmatult kaasneb sellega masina iskustamine, kuid seda ilma lapsiku püüdeta omistada talle inimlikke omadusi. Masin on masin. Konstrueerisin selle masina seitse aastat tagasi. Tal ei ole ikka veel nime. Olen teda algusest peale identifitseerinud funktsiooni järgi. Funktsioonid on alati lähtunud tema tehnilistest tööprintsiipidest ning olnud osaks suuremast süsteemist. Läbiva tegelasena minu seitsme aasta loomingus kehastab ta tehnofoobide düstoopiaid masinast, kes inimeselt töö ära võtab. Jah, tema asemel oleks võinud kõiki neid tegevusi sooritada inimene. Aga sooritas masin, saamata selle eest sentigi honorari. Ta toitub 900 W ulatuses elektrivoolust, seni veel tasuta ressursina kasutuses olevast gravitatsioonijõust ning tema soontes voolab ca 70 liitrit kraanivett. Ma ei suhtu temasse kui endasugusesse, kui inimese asendajasse. Mina andsin talle elu, aga ta ei võlgne mulle midagi. Mina talle samuti mitte. Nüüd me oleme laval kahekesi. Ilma minuta ei oleks sind, ilma sinuta ei oleks seda etendust. Ära muutu tatiseks! Siin ei ole mitte midagi sentimentaalset, vastamisi on liha ja raud.

Etenduse orgaaniliseks sissejuhatuseks oli masina olemust ja ehitust selgitav ekspositsioon.

Intervjuu Klassikaraadiole:

http://klassikaraadio.err.ee/v/delta/saated/5d69312f-288c-4706-bb97-816972be51aa

Ning arvustus ERR-is:

http://kultuur.err.ee/v/teater/ce2aed95-f535-4167-8e39-e04b59b03b8a

“Error for Music” goes Prague Quadrennial (PQ 2015) !!!

Scroll down for english version!

Tehnoloogilise teatri meistriklass Viljandi Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengitele lahkab ning teeb kuuldavaks vea kui tehnoloogilise ja kultuurilise fenomeni. 30. märtsil algava kursuse helgemaid hetki kajastame jooksvalt siinsamas!

Kursusel osalevad:

Maarja Räni, Katre Sulane, Meeli Tuoppi, Anna Rosalie Uudre, Rommi Ruttas, Ivar Piterskihh, Laura Maria Mäits.

Kursuse juhendaja: Erik Alalooga

Projektijuht: Liisa Liksor

Etendused:

4. või 5. mail TÜVKA Black-Box

9. mai Sõltumatu Tantsu Lava

13.mai Tartu Uus Teater

20. juuni DISK theatre, Prague Quadrennial of Performance Design and Space.

Tehnoloogiline teater määratleb suhteid füüsilise tegevuse, dramaturgilise struktuuri ja tehnoloogia vahel uurides masina (laias tähenduses) siserütme. Masin oma tehnilise karakteristika ja „anatoomiaga” loob aluse etenduse struktuurile, leides käsitlust subjekti, mitte objektina. Akadeemilise kursuse käigus otsitakse võimalusi tehnilise vea esilekutsumiseks ning selle kui loomingulise lähteplatvormi kasutuselevõtuks. See eeldab lahtiütlemist harjumuspärasest antropotsentristlikust suhteskeemist tehnoloogiaga ümberkäimisel.

"Kuidas seletada tehnoloogilist teatrit teoreetikule?"

“Kuidas seletada tehnoloogilist teatrit teoreetikule?”

Enamikele meid ümbritsevatele tehnoloogilistele tarbevahenditele on kultuuriliselt omistatud üks põhifunktsioon. Opereerimine mistahes muu mittesihtotstarbelise funktsiooniga loob automaatselt kõrgendatud võimalikkuse vea ilmnemiseks. See on lihtsaim otsetee „vea-ruumi” kus meid ei toeta enam matemaatiliselt väljakalkuleeritud garantii. See omakorda sunnib meid leidma uut  teholoogilist suhtsekeemi, jättes domineeriva rolli veale.

"Kuidas seletada tehnoloogilist teatrit praktikule?"

“Kuidas seletada tehnoloogilist teatrit praktikule?”

Selles projektis viga kui tehniline fenomen kohtub vea kui kultuurilise eelarvamusega. Tudengite ülesandeks on kollektiivselt konstrueerida „vea-sõbralik” keskkond toomaks esile vea helid – valesti tõlgendatavate tegevuste ja sündmuste helivõimendused. Esteetiliste purunemiste tundlikud tämbrid, tehniliste toimemehhanismide akustilised häired, funktsioonaalsete tõrgete kajad jne, on poeetilised otsingusõnad, mis peaksid avama projekti kunstilise skeleti. Publik saab kutse tehnoloogiasõltlase õudusunenäkku!!!

Masterclass of technological theatre for students of visual technology of Viljandi Culture Academy will focus on appearance and sonic characteristics of error. In this context error will be treated as a technolgical and cultural phenomena. Higlights of the process will be published right in this blog!

Participants: Maarja Räni, Katre Sulane, Meeli Tuoppi, Anna Rosalie Uudre, Rommi Ruttas, Ivar Piterskihh, Laura Maria Mäits.

Instructor: Erik Alalooga

Project manager: Liisa Liksor

Performances:

4. või 5. mail TÜVKA Black-Box

9. mai Sõltumatu Tantsu Lava

13.mai Tartu Uus Teater

20. juuni DISK theatre, Prague Quadrennial of Performance Design and Space.

Technological theatre defines relationships between physical action, dramaturgical structure and technology through the exploration of inner rhythms of machine (in its widest meaning). Machine with its technical characteristics and anatomy is a base of performance structure, treated as a subject not any more as an object. Academical course will explore possibilities to evoke technical errors and use them as a creative source for performance process. It assumes resignation of dominating antropocentristic position which projects to technology fixed expectations.

Fixed single function has been attached to most of technological devices used in everyday life. Operation with any other (non-purposed) functions will automatically create platform for error-occurance. This can be easiest way to enter into the space of error, where we will be left behind by support of industrial engineering and mathematically calculated guarantee. We must create new way of communication with technology, assigning dominating role to error.

In this project error as a technical phenomena will meet error as a cultural prejudice.  Students must collectively create error-productive environment to implement „sounds of error” – echoes of activities interpreted as „false”, sensitive timbers of aesthetical breakages, accoustical interruptions of technical presuppositions, hearable disregardings of functions etc. Audience will be invited into a nightmare symphony of technologically addicted humans, into a critical composition against cognitive comfort.

E=hf=hc/… in Kultuuridessant

Pilt

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengite kursuse “Tehnilise teatri meistriklass” performance.

Kultuuridessandi raames toimusid etendused 6. mail TÜ VKA black – box´is Viljandis, 7. mail Genklubis Tartus ja 13. mail Von Krahli Teatri laval.

1913. aastal ühendati Tallinna Linna Elektri Keskjaama võrku esimene elektritarbija. Sealt algas Eestimaa tehnologiseerimine, mille vilju me võime kohata igal sammul. Eesti teatri peamiseks tehnoloogiliseks innovatsiooniks on olnud üleminek peeruvalguselt lamp-illuminatsioonile. Tehnikast natukenegi matsu jagavad inimesed on pressitud publiku selja taha aknaga eraldatud hämaratesse putkadesse ja paras neile! Enne kui TÜVKA visuaaltehnoloogia tudengitega pärast diplomeerumist samamoodi tehakse, vallutame lava täies mahus endale. Ei ühtki näitlejat ega tantsijat, rääkimata papist dekoratsioonidest või penoplastist porganditest. Pigistame kätte sattuvast tehnikast välja mida pigistada annab. Abiks juba sada aastat lakkamatult mööda juhtmeid 50 korda sekundis sööstev elektrivool. Ehk hakatakse nüüd mõistma tehnoloogia tõelist potentsiaali!!!

Etenduse tiim: Märt Sell, Reelika Palk, Emil Kallas, Pille Kannimäe, Kerttu Kruusla, Terina Tikka, Maritta Anton, Triin Reilson.

Ajalehes Sakala avaldatud artikkel:

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengite «Kultuuridessandi» avanud «Tehniline teater» oli suurepärane ja mõjus uuenduslik lavatükk, milles pelgalt valguse ja heli abil anti edasi kõike, mis teeb ühest tavalisest etendusest mõjusa.

Laval polnud ühtegi näitlejat ega tantsijat, rääkimata papist dekoratsioonidest või vahtplastist porganditest. Kultuuriakadeemias visuaaltehnoloogiat õppinud noorte sõnum oli sellest hoolimata jõuline. Selles leidus ängi, protesti, radikaalsust ja parajal määral huumorit.

«Lavastuse valgus on minu meelest isegi olulisem kui lavakujundus, valguskunstnikuga ei ole ma töötanud, ma olen kõikide oma lavastuste valgused ise teinud.»

«Valguskunstnikuga pole ma kunagi töötanud, seega pole mul sellest vähimatki ettekujutust.»

«Valgus on väga oluline ja ma olen seda vist alati peaaegu ise teinud.»

Need Eesti tuntud lavastajate avaldused jooksid mitmel suurel ekraanil.

Tundlikud nagu kassid

«Tehnikast natukenegi matsu jagavad inimesed on pressitud publiku selja taha aknaga eraldatud hämaratesse putkadesse ja paras neile!» oli sõnum, mis etenduse reklaamtekstis kaasa käis. «Enne kui visuaaltehnoloogia tudengitega pärast diplomeerumist samamoodi tehakse, vallutame lava täies mahus endale.»

Noored lubasid pigistada kättesattuvast tehnikast välja kõik, mida pigistada annab, ja seda nad ka tegid, abiks juba 100 aastat lakkamatult mööda juhtmeid 50 korda sekundis sööstev elektrivool. Sähviv valgus, paras annus irooniat ja eneseirooniat, kohati taluvuspiirini võimendatud heli ning efektne finaal ei jätnud publikut ükskõikseks.

«Mulle meeldis väga. See oli tugev ja revolutsiooniline etendus, omamoodi valgustajate Praha kevad,» ei olnud kiidusõnadega kitsi tantsujuht ja õppejõud Anu Sööt. «Kuigi valgust peetakse tagaplaani teemaks, on see õnnestunud teatrietenduse juures üks olulisemaid komponente. Valgustajaid pole tavaliselt näha, aga see, mida nad nüüd etendusena näitasid, oli küll võimas.»

Sööt tõi eriti esile lavastuse terviklikkust ja sõnumit.

«Tean neid noori ka isiklikult. Nad on väga andekad inimesed. Kindlasti on nad ka väga head valguskunstnikud ja samas tundlikud nagu kassid,» rääkis Sööt. «See oli suur ja meeldiv üllatus. Vaevalt see etendus kuhugi repertuaariteatrisse jõuab, aga efekt oligi ju selles, et see oli tehtud õppeaine raames ning samas puudutas kõiki vaatajaid. Ehk ongi vahel raputust vaja. Nad on noored ja vihased naised ja mehed, kellel on midagi öelda.»

Ilupilte pole vaja

Tudengite juhendaja Erik Alalooga nentis, et etenduse teemapüstitus kasvas välja konkreetsest elulisest situatsioonist.

«Noored inimesed lõpetavad ju loomingulise eriala, aga ees ootab tuim töö: nad saavad endale elektriku kategooria ja peavad hakkama täitma kellegi käske,» kõneles ta. «Vestlustes tuli välja, et see on kooli lõpetavatel ja teatrisse tööle minevatel noortel hinge peal. Oli ilmselge, et just seda tulebki kajastada ja mitte luua publiku rõõmuks ilupilte.»

Etenduse «Tehniline teater» tegid Emil Kallas, Märt Sell, Reelika Palk, Terina Tikka, Pille Kannimäe, Triin Reilson, Kerttu Kruusla ja Maritta Anton.


«Etendus valmis umbes nädalaga. Põhiline aeg kulus kontseptsiooni väljatöötamisele, sealt edasi oli juba tehniliste vahenditega tegelemine,» rääkis Emil Kallas. «Valgust peetakse teatris järjest olulisemaks küll, aga me näeme ise reaalselt, et valgustajaid ei kaasata lavastuste tegemise protsessi nii palju, kui võiks. Sageli näeme laval valgustusena seda, mida on suudetud paari päevaga kokku panna.»

Kallas kinnitas, et mida kauem on valguskujundajal oma töö jaoks aega, seda parem on tulemus. «Nii saab proovida ja katsetada ning sellest kujunebki tulemus. Tihti on lihtsalt nii vähe aega, et minnakse ainult mingite tüüplahenduste peale välja.»

Erik Alalooga leidis, et «Tehnilise teatri» sõnum võib üldlevinud suhtumist valgus- ja multimeediakunstnikesse parandada. «Nende kümne aasta jooksul, mil Viljandis valguskunstnikke õpetatakse, on lavastajate suhtumine siiski üldiselt samaks jäänud. Kõik väidavad, et valgus on väga oluline. Seetõttu aga ei usaldata kedagi teist peale iseenda ja spetsialist surutakse statisti rolli,» rääkis ta. «Minu meelest ei peaks see päris nii olema.»

NB! Fotode autor: Marleen Valdmaa

#ERROR #CORPUS #MACHINA by Urmas Lüüs.

30. mail 2014 esietendus Tallinnas Okasroosikese Lossi saalis Urmas Lüüsi tehnomuusikal

#ERROR #CORPUS #MACHINA.

Pilt

Tegemist oli Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti osakonna magistritööga.

Magistritöö juhendajad olid Erik Alalooga ja Andrus Kallastu. Retsensent Gerhard Lock.

#ERROR #CORPUS #MACHINA on etendus, kus ühendatakse omavahel inimkeha ja masinad. See suhe toimib nagu fotograafia, kus kaamera on vahend, mis õpetab silma vaatama ilma kaamerata. Tehnoloogiliste vahenditega avan tajusid ning ehitan üles inimene-küborg suhet, mis aitab kehal end väljendada meetoditel, milleks selle füüsilised omadused ei küündi. Erinevate konstruktsioonide abil on eesmärgiks visualiseerida meeled, mis muidu on ratsionaalse mõtlemise poolt alla surutud ning läbi väljakutsete panna need proovile.

Kui primitiivsed hõimud hakkasid endale pille ehitama, kasutasid nad selleks vahendeid, mis leidusid nö „tagaaias“. Kui elukeskkonnas leidus savi, siis leiutati sellest vilesid jne. Etenduse eksperimentaal-heliline pool on konstrueeritud samal põhimõttel. Urbanistliku nomaadist hõimuesindajana rändan mööda maastikku ja loon heli tekitamiseks vajalikud vahendid end ümbritsevast „tagaaiast“. Valmivad „instrumendid“ peegeldavad elukeskkonda ning aitavad mõtestada selles toimivat inimolendit.

Etenduse eesmärk on otsida eneseväljendusviise, mis oleks sünergia koreograafiast, helikunstist, tehnoloogia rakendamisest ja kujutavast kunstist. Taoline meediumitega mängimine ja raskesti defineeritava ning klassifitseeritava etenduse loomine on minu jaoks platvorm, mis loob aluse värskele ja mugavustsooni mittelangevale loomingule.

Etendust toetab MTÜ Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Eesti Kultuurkapital.

NB! NB! NB! Magistritöö kirjaliku osaga saab tutvuda siit:

Magistritöö Urmas Lüüs

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Fotode autor: Lotta Koov.

 

 

“Next Message” – a soundperformance by Erik Alalooga

Esinemine Festivalil Global Container XXIX, 4. aprillil 2014, Okasroosikese Lossis Tallinnas.

Performance in Global Container XXIX, April 4 2014, in Okasroosikese Loss, Tallinn, Estonia

Photos by Janno Bergmann.

2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

A San Francisco cable car holds 60 people. This blog was viewed about 2,800 times in 2013. If it were a cable car, it would take about 47 trips to carry that many people.

Click here to see the complete report.

“Läbipõletajad” festivalil Estomania 2013/ “The Outburners” in festival Estomania 2013

25. oktoobril avati Helsinkis, Huuto galeriis festival Estomania 2013.

“Läbipõletajad” tõmbasid süsteemi käima 26. oktoobri õhtul.

Läbipõletajad/The Outburners

Läbipõletajad/The Outburners

October 25 in Huuto galleria, in Helsinki took place a vernissage of festival Estomania 2013.

“The Outburners” launched the system on October 26.

Läbipõletajad/The Outburners

Läbipõletajad/The Outburners

Läbipõletajad/The Outburners

Läbipõletajad/The Outburners

“Analogia” by Erik Alalooga in festival Dimanche Rouge in Paris.

„Analogia – A Story of Survivor“

"Analogia - A Story of Survivor"

“Analogia – A Story of Survivor”

Ambition of „Analogia“ is to define an intersection of technology and biosemiotics in the performance art.

By the great biosemiotist Jesper Hoffmeyer human´s relationships with surrounding environment can be divided into to two main code systems – analog and digital. Roots of analog code goes back to depth of evolution. It controls our immediate physical reflexes and reactions which have ensured our surviving during millions of years. It has been saved into our brains through the endless loops of sustainable decisions. Digital code enables us to use abstract thinking, manipulations with meanings, sensing chronological continuity etc. This code system is quite new in timeline of evolution and base on ability of using a symbolic sign system. Hominides started to use it around the era when human as separate species was formated. Digital code has given us a language and culture, including a technology. But operating with technology is not a pure act of digital code. Especially when we are talking about mechanical technology. To turn a wheel, to pull a bar or to push a button, it needs a physical impulse without any meaning or interpretation. If you want to write „A“ to the screen of computer, you must press „A“ on your keyboard – this is digital act. But technology allows us also to cross these borders. Analog actions (body motions in space) can be translated into digital units  (computer language) with a help of sensors and different interfaces. And digitally programmed random signal generator allow to syncronize body motions according to changes of sound, light or any other sensitive parameter in space.

This is the playground of “Analogia”. In the performance i use DIY technological solutions since stone-age tools to contemporary electronic devices to explore possibilities of  body – technology communication. Can we avoid to attach meanings when our culture is built up to manipulations with interpretations? What sense makes exploring evolutional surviving mechanisms if definition of surviving has been changed completely? Are we still animals or not any more?

„Analogia – A Story of Survivor“

„Analogia – A Story of Survivor“

A performance took place in October 20,  in venue Le Generateur as a part of festival Dimanche Rouge /http://dimancherouge.org//

Preparation of performance and travel expenses were supported by Estonian Culture Endowment.

Tehnotöötajate sügislaager 2013 / Fall-camp of techno-workers 2013.

5. ja 6. oktoobril 2013 kogunes arvestatav osa Eesti tehnoloogilise kunsti aju- ja loomepotentsiaalist Raplamaal Sipa külas. Kokkusaamise eesmärgiks oli tihendada ühiste huvidega loomeinimeste omavahelist läbikäimist. Tiheda programmi vägivaldse pealesurumise asemel domineeris pigem teemade orgaaniline esiletõus ja arutelu.
Vaid võimaliku “tehnofestivali” ideed ajurünnati eelneva teemapüstituse alusel. Valitsev õhkkond ning sarnane fookuspunkt (piisavalt laias mõttes) annab lootust, et juba lähitulevikus pannakse seljad kokku nii mõnegi potentsiaalika projekti elluviimisel.

Laiali minnes fikseeriti ka selge plaan jätkata kokkusaamistega. Talvelaager toimub juba jaanuaris-veebruaris Valgamaal Timo Tootsi juhitavas “Maajaamas”.

Janno Bergmann

Janno Bergmann

Sügislaagris osalesid: Timo Toots, Taavi Suisalu, Hans-Gunter Lock, Henri Hütt, Evelyn Raudsepp, Taavet Jansen, Maike Lond, Kaie Olmre – Hütt, Raul Keller, Urmas Lüüs, Janno Bergmann, Andrus Aaslaid, Hannes Aasamets ja Erik Alalooga

Kokkusaamine sai teoks Eesti Kultuurkapitali toel.

Henri Hütt ja Hans-Gunter Lock

Henri Hütt ja Hans-Gunter Lock

October 5-6 ,2013 in Sipa village in Raplamaa took place a gathering of avant gard of estonian technological art scene. Goal of fall-camp was to tighten communication of creators leaded by similar interests. Instead of strict list of topics we followed an organic way of discussion. Only brainstorming about an idea of possible “technofestival” was fixed forehand. Dominating vibe of update-meeting was extremely positive and progressive. It allows us to expect fertile techno-art cooperational projects in future.

Next techno-scene meeting will take place in winter of 2014 in Maajaam in Valga County, a project space curated by artist Timo Toots.

Timo Toots, Taavi Suisalu, Urmas Lüüs, Erik Alalooga, Maike Lond, Janno Bergmann

Timo Toots, Taavi Suisalu, Urmas Lüüs, Erik Alalooga, Maike Lond, Janno Bergmann

Participants of fall-camp: Timo Toots, Taavi Suisalu, Hans-Gunter Lock, Henri Hütt, Evelyn Raudsepp, Taavet Jansen, Maike Lond, Kaie Olmre – Hütt, Raul Keller, Urmas Lüüs, Janno Bergmann, Andrus Aaslaid, Hannes Aasamets ja Erik Alalooga

Hannes Aasamets

Hannes Aasamets

Gathering was supported by Estonian Culture Endowment.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.