Postinstrumentum

Postinstrumentum. Foto: Tanel Saar.

Urmas Lüüs & Tanel V. Kulla. Foto: Andreas W.

Eksperimentaalmuusika kollektiiv Postinstrumentum sündis 26. mail 2011.

Viljastamine oli toimunud sama aasta jaauaris Pärnu Nüüdismuusika Päevadel toimunud kontserdil “Mürailu”, kus Kitty Suun, Tanel V. Kulla, Hans – Otto Ojaste, Urmas Lüüs ja Erik Alalooga esinesid esmakordselt ühisel laval. Uue nime all astuti üles 27.mail 2011 kunstisündmusel Global Container XVII, Polymeri Kultuuritehases.

Toonast esinemist saab näha internetist aadressil:

http://www.youtube.com/watch?v=SxPb6GjIwVk

KesKus Juuni 2011

“Teater, mis polegi teater”

 FORMAADIVÄLISED VÕIMALUSED ESITUSKUNSTIDELE:  Andreas W kirjeldab kolme projekti, mis pole otseselt mõeldud teatriks, aga milles on teatrikssaamine iseenesest sees. 

Rauast viiul ja terastrumm

Postinstrumentum

«Postvokaalne kantaat»

Polymer 27.05.2011 

Selle projekti tegid EKA kunstitudengid Andrus Kallastu ja Erik Alalooga  juhtimisel, see esitus nagu kontsert ja katse teda määratleda paigutab ta teatri katusmõiste alla. Tänapäevane kunstiskeene on niisuguseid asju täis. Ma ei osuta sellele projektile kui millelegi erakordsele, pigem on see enesestmõistetav näide mitme valdkonna koondumisalast, kus žanrimääratlusel pole suuremat mõtet. Algidee lähtus kunstiõpetuse vajadusest katsetada uute vormide loomisega mehaaniliste seadmete disainimisel. Pillid tundusid selleks väga hästi sobivat. 

 Instrumentaarium, mida kasutatakse kaasaegse akadeemilise muusika mängimisel, pärineb oma tsentraalses osas mitme sajandi tagusest muusikainstrumentide evolutsioonist (mõistagi kasutatakse ka kõike muud mis kätte juhtub ja häält teeb, aga klassikaliste viiulite, oboede ja klarnetite rakendatust pole see kuigivõrd vähendanud). Peamine probleem niisuguse esituspraktikaga seisneb selles, et pillide evolutsioon liikus tempereeritud häälestuse võimalikult efektiivse ja heakõlalise kasutamise suunal. Kõik need traditsioonilised pillid arendati välja selleks, et muusika kõlaks kokku nii kõrvasõbralikult ja «hästi» kui vähegi võimalik. Operatsioonid mürade ja atonaalsusega ei kuulunud nende pillide evolutsiooni eesmärkide hulka. 

 Tulemus on ühene. Klassikalistel pillidel puudub mürade esitamiseks vajalik/sobilik tämbriline iseloom ja tempereeritud häälestus mürade esitamiseks tundub nagu katse kokteilikõrrega merd tühjaks juua.

 See tähendab, et müradega adekvaatselt töötamiseks on vaja teha uued pillid, sellised, mille iseloom algusest peale ongi orienteeritud mürade esitamiseks. Niisuguste pillide konstrueerimiseks sobib kunstitudengite õpetusbaas väga hästi, sest neid treenitaksegi töötama materjalide, vormide, mahtude ja konstruktsioonidega. 

 Kui niisuguse töö tulemus lavale panna, siis minu silma ja kõrva jaoks on see rohkem teater kui kontsert. Asi pole mitte esituse vormis. Täiesti uute, kunstilise originaalloomingu valda kuuluvate pillide lavalolemine iseenesest tähendab tegevuskunsti faktorite mängutulekut. Publik on formaalselt võttes kutsutud kunstinäitusele, kus objektid tekitavad helisid ja protsessi käigus saab sellest teater. 

Niisiis, laval on meil rauast kontrabass, mille ehitusprintsiip meenutab rataslüürat, häälestatud teraspleki tahvel, trossülekannete ja peegelkeeltega klahvpill, vana kütusepütt ja vintlattidest rütmimasin. Küsimus on, kuhu kategooriasse me sellel taustal tinavile liigitaks?

Experimental music group Postinstrumentum was born on May 26, 2011.

Fertilization took place in January 2011 in Pärnu Contemporary Music Days, where Kitty Suun, Tanel V. Kulla, Hans – Otto Ojaste, Urmas Lüüs ja Erik Alalooga first time performed together on the stage. First concert of new group took place on May 27 2011 in Global Container XVI in Culture Factory Polymer.

Link of the first concert in internet:

http://www.youtube.com/watch?v=SxPb6GjIwVk

Cultural magazine KesKus, June 2011

“Theatre, as not a theatre”

OUT-OF-FORMAT POSSIBILITIES FOR PERFORMING ARTS: Andreas W describe a project, which hasn’t meant to be a theatre, but strongly consists opportunity to become to it.

Iron-violin and steel-drum.

 Postinstrumentum

 “Cantato postvocale”

 Culture Factory Polymer 27.05.2011

 This project was completed by students of Estonian Art Academy and instructed by Andrus Kallastu and Erik Alalooga. It was performed as a concert and attempt to find a definition will locate it under the “roof-definition” of theatre. Contemporary art scene is full of stuff like that. I do not point to this project as to something extraordinary, but as to self-evident example about concentration area of different fields of art, where definition of genre doesn’t make any sense. Basic idea emanated from educational need to experiment with new forms in designing mechanical appliances. Musical instruments seemed to fit perfectly for that.

Set of tools used in contemporary academical music is based in its central part in evolution of music instruments passed through centuries ago. Main problem with this kind performing-practicies is that the evolution of instruments moved towards maximum effectivity and use of harmonical timbre. All those traditional instruments were developed for making sound as “ear-friendly” and “beautifully” as possible. Operations with noises and atonality didn’t belong among the purposes of evolution of those instruments. 

Result is undubious. Classical instruments doesn’t have idoneous character of timbre. So tempered attunement for performing noise seems like attempt to drink entire sea through coctail-straw.

It means that to work with noise in adequate way needs to create new instruments which have noise-orientated character since the very beginning. Educational base of art students fits perfectly for such a way of creating music instruments. This is exactly how students will be trained to work with materials, forms and constructions.

If to put the result of such a process to stage, then for my eye and ear it is much more theatre as a concert. It’s not about the form of performing. To bring completely new and original instruments onto the stage can be immediately handled as the entrance of performance art factors. Audience has been formally invited to the art show where objects produce sounds and during process it becomes a theatre. 

So we have on the stage a metal-contrabass, which remind us wheel-lyre, attuned steelplate, clavier made of mirror pieces and connected with wire ropes, old fuel-barrel and rhythm instrument made of screw-bars. 

And i have a question: in which category we could classify tin-piper?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: