Category Archives: 2014

E=hf=hc/… in Kultuuridessant

Pilt

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengite kursuse “Tehnilise teatri meistriklass” performance.

Kultuuridessandi raames toimusid etendused 6. mail TÜ VKA black – box´is Viljandis, 7. mail Genklubis Tartus ja 13. mail Von Krahli Teatri laval.

1913. aastal ühendati Tallinna Linna Elektri Keskjaama võrku esimene elektritarbija. Sealt algas Eestimaa tehnologiseerimine, mille vilju me võime kohata igal sammul. Eesti teatri peamiseks tehnoloogiliseks innovatsiooniks on olnud üleminek peeruvalguselt lamp-illuminatsioonile. Tehnikast natukenegi matsu jagavad inimesed on pressitud publiku selja taha aknaga eraldatud hämaratesse putkadesse ja paras neile! Enne kui TÜVKA visuaaltehnoloogia tudengitega pärast diplomeerumist samamoodi tehakse, vallutame lava täies mahus endale. Ei ühtki näitlejat ega tantsijat, rääkimata papist dekoratsioonidest või penoplastist porganditest. Pigistame kätte sattuvast tehnikast välja mida pigistada annab. Abiks juba sada aastat lakkamatult mööda juhtmeid 50 korda sekundis sööstev elektrivool. Ehk hakatakse nüüd mõistma tehnoloogia tõelist potentsiaali!!!

Etenduse tiim: Märt Sell, Reelika Palk, Emil Kallas, Pille Kannimäe, Kerttu Kruusla, Terina Tikka, Maritta Anton, Triin Reilson.

Ajalehes Sakala avaldatud artikkel:

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengite «Kultuuridessandi» avanud «Tehniline teater» oli suurepärane ja mõjus uuenduslik lavatükk, milles pelgalt valguse ja heli abil anti edasi kõike, mis teeb ühest tavalisest etendusest mõjusa.

Laval polnud ühtegi näitlejat ega tantsijat, rääkimata papist dekoratsioonidest või vahtplastist porganditest. Kultuuriakadeemias visuaaltehnoloogiat õppinud noorte sõnum oli sellest hoolimata jõuline. Selles leidus ängi, protesti, radikaalsust ja parajal määral huumorit.

«Lavastuse valgus on minu meelest isegi olulisem kui lavakujundus, valguskunstnikuga ei ole ma töötanud, ma olen kõikide oma lavastuste valgused ise teinud.»

«Valguskunstnikuga pole ma kunagi töötanud, seega pole mul sellest vähimatki ettekujutust.»

«Valgus on väga oluline ja ma olen seda vist alati peaaegu ise teinud.»

Need Eesti tuntud lavastajate avaldused jooksid mitmel suurel ekraanil.

Tundlikud nagu kassid

«Tehnikast natukenegi matsu jagavad inimesed on pressitud publiku selja taha aknaga eraldatud hämaratesse putkadesse ja paras neile!» oli sõnum, mis etenduse reklaamtekstis kaasa käis. «Enne kui visuaaltehnoloogia tudengitega pärast diplomeerumist samamoodi tehakse, vallutame lava täies mahus endale.»

Noored lubasid pigistada kättesattuvast tehnikast välja kõik, mida pigistada annab, ja seda nad ka tegid, abiks juba 100 aastat lakkamatult mööda juhtmeid 50 korda sekundis sööstev elektrivool. Sähviv valgus, paras annus irooniat ja eneseirooniat, kohati taluvuspiirini võimendatud heli ning efektne finaal ei jätnud publikut ükskõikseks.

«Mulle meeldis väga. See oli tugev ja revolutsiooniline etendus, omamoodi valgustajate Praha kevad,» ei olnud kiidusõnadega kitsi tantsujuht ja õppejõud Anu Sööt. «Kuigi valgust peetakse tagaplaani teemaks, on see õnnestunud teatrietenduse juures üks olulisemaid komponente. Valgustajaid pole tavaliselt näha, aga see, mida nad nüüd etendusena näitasid, oli küll võimas.»

Sööt tõi eriti esile lavastuse terviklikkust ja sõnumit.

«Tean neid noori ka isiklikult. Nad on väga andekad inimesed. Kindlasti on nad ka väga head valguskunstnikud ja samas tundlikud nagu kassid,» rääkis Sööt. «See oli suur ja meeldiv üllatus. Vaevalt see etendus kuhugi repertuaariteatrisse jõuab, aga efekt oligi ju selles, et see oli tehtud õppeaine raames ning samas puudutas kõiki vaatajaid. Ehk ongi vahel raputust vaja. Nad on noored ja vihased naised ja mehed, kellel on midagi öelda.»

Ilupilte pole vaja

Tudengite juhendaja Erik Alalooga nentis, et etenduse teemapüstitus kasvas välja konkreetsest elulisest situatsioonist.

«Noored inimesed lõpetavad ju loomingulise eriala, aga ees ootab tuim töö: nad saavad endale elektriku kategooria ja peavad hakkama täitma kellegi käske,» kõneles ta. «Vestlustes tuli välja, et see on kooli lõpetavatel ja teatrisse tööle minevatel noortel hinge peal. Oli ilmselge, et just seda tulebki kajastada ja mitte luua publiku rõõmuks ilupilte.»

Etenduse «Tehniline teater» tegid Emil Kallas, Märt Sell, Reelika Palk, Terina Tikka, Pille Kannimäe, Triin Reilson, Kerttu Kruusla ja Maritta Anton.


«Etendus valmis umbes nädalaga. Põhiline aeg kulus kontseptsiooni väljatöötamisele, sealt edasi oli juba tehniliste vahenditega tegelemine,» rääkis Emil Kallas. «Valgust peetakse teatris järjest olulisemaks küll, aga me näeme ise reaalselt, et valgustajaid ei kaasata lavastuste tegemise protsessi nii palju, kui võiks. Sageli näeme laval valgustusena seda, mida on suudetud paari päevaga kokku panna.»

Kallas kinnitas, et mida kauem on valguskujundajal oma töö jaoks aega, seda parem on tulemus. «Nii saab proovida ja katsetada ning sellest kujunebki tulemus. Tihti on lihtsalt nii vähe aega, et minnakse ainult mingite tüüplahenduste peale välja.»

Erik Alalooga leidis, et «Tehnilise teatri» sõnum võib üldlevinud suhtumist valgus- ja multimeediakunstnikesse parandada. «Nende kümne aasta jooksul, mil Viljandis valguskunstnikke õpetatakse, on lavastajate suhtumine siiski üldiselt samaks jäänud. Kõik väidavad, et valgus on väga oluline. Seetõttu aga ei usaldata kedagi teist peale iseenda ja spetsialist surutakse statisti rolli,» rääkis ta. «Minu meelest ei peaks see päris nii olema.»

NB! Fotode autor: Marleen Valdmaa

#ERROR #CORPUS #MACHINA by Urmas Lüüs.

30. mail 2014 esietendus Tallinnas Okasroosikese Lossi saalis Urmas Lüüsi tehnomuusikal

#ERROR #CORPUS #MACHINA.

Pilt

Tegemist oli Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti osakonna magistritööga.

Magistritöö juhendajad olid Erik Alalooga ja Andrus Kallastu. Retsensent Gerhard Lock.

#ERROR #CORPUS #MACHINA on etendus, kus ühendatakse omavahel inimkeha ja masinad. See suhe toimib nagu fotograafia, kus kaamera on vahend, mis õpetab silma vaatama ilma kaamerata. Tehnoloogiliste vahenditega avan tajusid ning ehitan üles inimene-küborg suhet, mis aitab kehal end väljendada meetoditel, milleks selle füüsilised omadused ei küündi. Erinevate konstruktsioonide abil on eesmärgiks visualiseerida meeled, mis muidu on ratsionaalse mõtlemise poolt alla surutud ning läbi väljakutsete panna need proovile.

Kui primitiivsed hõimud hakkasid endale pille ehitama, kasutasid nad selleks vahendeid, mis leidusid nö „tagaaias“. Kui elukeskkonnas leidus savi, siis leiutati sellest vilesid jne. Etenduse eksperimentaal-heliline pool on konstrueeritud samal põhimõttel. Urbanistliku nomaadist hõimuesindajana rändan mööda maastikku ja loon heli tekitamiseks vajalikud vahendid end ümbritsevast „tagaaiast“. Valmivad „instrumendid“ peegeldavad elukeskkonda ning aitavad mõtestada selles toimivat inimolendit.

Etenduse eesmärk on otsida eneseväljendusviise, mis oleks sünergia koreograafiast, helikunstist, tehnoloogia rakendamisest ja kujutavast kunstist. Taoline meediumitega mängimine ja raskesti defineeritava ning klassifitseeritava etenduse loomine on minu jaoks platvorm, mis loob aluse värskele ja mugavustsooni mittelangevale loomingule.

Etendust toetab MTÜ Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Eesti Kultuurkapital.

NB! NB! NB! Magistritöö kirjaliku osaga saab tutvuda siit:

Magistritöö Urmas Lüüs

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Fotode autor: Lotta Koov.

 

 

“Next Message” – a soundperformance by Erik Alalooga

Esinemine Festivalil Global Container XXIX, 4. aprillil 2014, Okasroosikese Lossis Tallinnas.

Performance in Global Container XXIX, April 4 2014, in Okasroosikese Loss, Tallinn, Estonia

Photos by Janno Bergmann.